Aastavahetus...

1 vahetatakse siis 2 vastu välja. Üks ei kõlba enam inimestele.
Aga...
Ma ei hakka teile lõbusat ega head aastavahetust soovima, sest see ei muuda midagi (ainult kalendrit). Inimesed jäävad inimesteks ja maailmalõpujutud on kõigest oletused. KUI te just ise muutma ei hakka. AGA selleks ei ole vaja, et aastavahetus oleks toimunud. Anyway, kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin, oli see, et ära hakka iseennast tahtlikult muutma, jää sama lahedaks nagu olid see aasta.
Let's just go with the flow...


Tuli lihtsalt selline tuju, sest kogu Facebook on seda aastavahetuse crap'i täis.

Aga mul on teine jutt veel...
Ma hakkasin vaikselt järjejuttu kirjutama...
Aga ma pole veel päris valmis esimese osaga...
Aga kuna teie siin olete päris palju head nõu suutnud anda, siis ma mõtlesin, et postitan jupikese siia...
Seega, kui teil on aega, võiksite lugeda ja veidi kriitikat äkki oleks hea. Ja kui ma saan teie leitud vead ära parandada, siis võib-olla postitaks selle kuskile, kuna vaatasin, et see kirjutiste teema on päris ebaaktiivne.

Aga siin see siis on...
Desire .


"See avaldati! See avaldati! See avaldatiiii!!!" kisasin üle korteri.
"Mis juhtus?" küsis Derek istuli tõustes.
Lükkasin rüperaali eemale ja suudlesin teda. "Tere hommikust," laususin siis.
"Tere-tere. Äkki ma nüüd vääriks veidi seletust, et miks sa kell kuus hommikul karjud mu peale?"
"Eii, ma ei karjunud sinu peale. Ma tegin rõõmuhõiskeid. Mu väike kirjutis avaldati. Mäletad? Eesti Cosmopolitan tegi ühe kirjutamisvärgi konkursi. Ja ma kirjutasin oma kirjanikuks saamise soovist ja ma võitsin ära selle. See on küll väike asi ja võib-olla ainult viis kirja saabuski neile, aga ikkagi. Minu esimene teos, mis on ilmunud, kui mitte arvestada kümme aastat tagasi avaldatud muinasjuttu Tähekeses, kui mu nimeks oli veel Mari Maasikas või muud sellist," vatrasin hommikumantlit otsides.
"Heh, Mari Maasikas. Igatahes, su hommikumantel on esikus, kui sa seda otsid," sõnas unine nägu.
"Miks see seal on? Ah, ära vasta parem," ütlesin kiiruga esikusse joostes.
"Ma muide googeldasin sind eile," hüüatas Derek, "Sinu kirjanikunimega."
"Noo?" tundsin lausa uudishimu. Ma ei olnudki end selle nimega googeldanud. Ma ei teadnud midagi. Äkki on selle nimega inimene olemas. Äkki ma olen nüüd mingi identiteedi vargusega hakkama saanud või midagi. See tundub jube. Ja kui ma nüüd veel selle nimega kuulsaks saan, mis siis saab. Mingi teine Kathleen Morgan kaebab mu kohtusse...
"Selle nimega inimene on olemas. Elab kuskil Šotimaal. Ja on kirjanik. Kirjutab mingeid ajaloolisi armastusjutte, kui ma õigesti aru sain," rääkis Derek.
Kõik. Läbi. Ma pean hakkama mingeid ilgeimaid trahve maksma. Endal pole keskkoolgi lõpetatud, juba varastab teiste nimesid.
"Appi!" hüüatasin ja jooksin tagasi magamistuppa, "Mis nüüd saab? Ta on ju kuulus järelikult. Mis siis saab, kui ta teada saab? Püha taevas! Ma oleksin pidanud ikka nime valimisel Google abi kasutama."
"Ma arvan, et midagi ei juhtu. Ei taha küll su lootusi purustada, aga ei mina usu, et sa nüüd kohe peale seda ühte väikest jutukest ülemaailmselt kuulsaks saad. Ja kui saad, siis sa võid öelda, et sul on E täht vahel. Temal pole," ütles Derek, mis oli uskumatul kombel kuidagi lohutav.
"See pole lihtsalt E, see tähistab Evanna't, aga no mida sina ka sellest tead, Derek, kel pole Cosmos ühtki kirjutist avaldatud," norisin teda torkides.
Too tõmbas mind siis tagasi voodisse ja kiusas nagu lollakas ikka. Ei, tegelikult ma ei kurda, ta on päris palju arenenud. Aga minu meelest on see ütlus vale, et naine otsib endale sellise mehe, nagu oli ta isa. Minu isa küll Derekiga võrrelda ei saa. Isa on kalk, tuim, ei naera kunagi, aga samas hästi abivalmis ja ta mõistab mind, kuidagi moodi. Derek on samuti abivalmis, aga ta mitte ainult ei mõista mind, vaid ta on nagu mina. Ta on pigem nagu vend, keda mul kunagi olnud ei ole, aga korruta see vend kahega, lahuta veidi sõprust ja liida Dereki välimus. Derek on hästi tundlik ja ta naeraks kogu aeg, kui ta vaid jaksaks.
Me täiustame üksteist. Tema on hull rõõmupall ja mina tagasihoidlikum, mille kohta Derek ütleb, et olen tüüpiline kirjanik, aga minu meelest on väga hulljulgeid ja veidraid kirjanikke, mille peale Derek jällegi kostab, et eks ma olen ka hull.

"Mul on sulle üks ettepanek," sõnas Derek, kui sööma hakkasime.
"No, räägi siis," ütlesin pärast väikest pausi.
"Kui sa kõik hinded ilusti viied saad, mina ilusti raha saan, sina ilusti issiga räägitud saad ja meie ilusti asjad pakitud saame, siis me võime kolm kuud Inglismaal veeta. Sain seal tööd, sain tasuta korteri. Neist mõlemast võin ka ära öelda, kui vaja. Aga loodan, et ei ole vaja."
Piim läks kurku. Hakkasin köhima. Derek tegi mingit veidrat nägu selle peale ja see jälle ajas naerma. Kogu olukord oli kentsakas, aga mina jällegi olin nii ülirõõmus, et hüppasin Derekile kaela ning tänasin teda ette ja taha. See oli lihtsalt liiga imeline uudis. Londonist unistasin juba päris tillukesena. Mu tädi käis seal ja tõi mulle "suveniiriks" Londoni kaardi. Ma joonistasin sinna tärnikesi ja täpikesi, kuhu ma kindlasti pean minema ja mida ma pean tegema. Kirjutasin terve keskmise paksusega märkmiku täis oma unistustest seoses Londoniga. Ja nüüd tuli võimalus need teoks teha.
"Oot, oot. Mis mõttes, ma pean ilusti issiga räägitud saama?" pärisin kahtlustavalt.
"Kuule, sa oled 16, ma 23. Sa pead isalt nõusoleku saama. Ja ära hakka talle rääkima jälle, et sa ise vastutad. Lõppude lõpuks tema ju plekib sinu "äpardused" kinni. Räägi talle parem on suurtest plaanidest."
"Et hakkan Londonis oma raamatut kirjutama või?"
"No näiteks..."

Kogusin julguse kokku. Sammusin pärast tunde vanemate poole. Mõtlesin, et kui ma ikkagi ei julge Londonist veel rääkida, siis saan välja vabandada, et mul vaja asju võtta. Ma polnud seal juba kuu aega käinud ja mul pole ühtegi vajalikku asja vaja, aga kujutan, ette, et ega keegi pole seal toas käinud. Kui just Nora, mu väike õde, pole seal tuhninud.
Otsisin välja väikese veidi roostes võtme ja keerasin ukse lahti. Maja tundus tühi.
"Hallo!?" hüüdsin jalanõusid jalast võttes. Vaatasin köögi üle - kedagi ei olnud. Äkki oleks pidanud ette helistama? Kuidagi võõrad esemed olid igal pool. Varem täiesti tühjal kaminasimsil olid veidrad kujukesed ja pilt võõrast perekonnast. Nad ju ei armasta selliseid nipsasjakesi. Perepilte veel vähem.
Esikus käis uks. "Nora?" küsisin kõvasti, sest see oli ainuke võimalus. Ema ja isa tulevad hiljem, kui neid sellel kellaajal juba kodus ei ole.
"Emme? Siin on võõrad jalanõud ka. Ma ei usu, et üks kontsakingadega tädi meil varastama tuleb," rääkis väikelapse hääl.
Ukse peale saabusid kaks kuju. Noor ema, käes küünlajalg, ja tema väike poeg. "Kes sa oled?" küsis naine, pigistades küünlajalga.
"Ma pigem tahaksin seda teie käest küsida. Minu vanemad elavad siin, olen Kath... vabandust, olen Maria," seletasin rahulikult, et jumala eest ma seda küünlajalga oma peas ei tunneks.
Naine pani küünlajala lauale ja ohkas: "Su vanemad ei ela enam siin. Nad ütlesid, et sa võid tulla, soovisin küll, et nad sulle helistaksid ja räägiksid ära, et nad Floridasse kolivad. Mina olen muidu Saara. Mina elan nüüd siin. Küll üürilisena, aga kui raha saan, siis sooviksin selle maja ära osta."
"Nad kolisid Floridasse? Ja jätsid oma 16-aastase tütre üksinda Eestisse?" see shokeeris mind. Istusin diivanile ja peitsid pea käte vahele, "Aga Nora, minu väike õde?"
//

ai, millise julgustükiga ma praegu hakkama sain .
TSAU-TSAU!